Tiimiga headele tegudele: kui palju peaks vabatahtlik vaeva nägema?

01.06.2017

Sinu ettevõte on valmis panustama oma töötajate aega, teema vedaja on paigas ja uksele võiks nüüd koputada üks tõeline abivajaja. Nii võib juhtuda, kuid meie kogemuse põhjal peab paeluvamate tegudeni jõudmiseks ka ise nii otsimis- kui korraldusvaeva nägema. Kes valib isetegemise mudeli, kes võtab vastu mõne organisatsiooni rohkem või vähem pakendatud pakkumise – igal juhul võiks teema olla osalejatele käivitav ja südamelähedane, siis saab ka kogu panustatud energia tiimipäeval tegutsemisrõõmuna tagasi kogutud.

Et ringivaatavale tiimijuhile praktilisemalt abiks olla, tooksin välja mõned koostöömudelid Swedbanki mitmeaastasest kogemuste varamust. Esimene soe soovitus on alustada iga tiimi/ettevõtte puhul mõtisklusest, missuguste inimestega tegemist on ja mis võiks neid käivitada? Või peaks alustama veel kaugemalt ja mõtlema, kas eelkõige peaks tegevusele heakskiidu andma ettevõtte juhid ning tegevus võiks ideaalis olla seotud kuidagi ettevõtte igapäevaste mõjuvaldkondadega?

Korrastav tiimipäev – meie jutud värskes õhus
Swedbanki kaks tiimitegude suve on näidanud, et kuni pooled töötajate valitud tegevustest on seotud koristamise-korrastamisega. Tööl on kiire, aga midagi tahaks teha ja peale kuupäeva kokkuleppimise palju aega planeerimiseks võtta ei ole. Rehad, pintslid või tööriistakastid kaasa haaratud, minnakse kevadkorda seadma mõisaparki, kogukonna kutsel Teeme Ära talgutele või eakate kodu seinu värvima.

Igal juhul saab kolleegidega päeva jooksul jagada omavahel igapäevasest tööst erinevaid ülesandeid, tunda küünarnukitunnet ja lõpetuseks piknikutekil rahulolemist jagada. Selles mõttes ei ole liiga lihtsaid töid – kui võtta ikka päeva jagu tööd teha, siis midagi tunneb omal nahal igaüks. Seega ainus „möödalask“ saab olla, et kõigile ei jagu piisavalt tegemist, nahk ei saa ühtmoodi märjaks – mis muud, kui järgmisel aastal suurem tööots ette võtta ja paremini ülesandeid jagada.

Sellise päeva tulemuseks võib olla ka tõdemus, et mõnikord peab lihtsalt välja minema (nii otseselt kui kaudselt), et jutud lõpuni räägitud saaks. Võib-olla hoiab personaliosakond kokku ka tiimikoolituste korraldamise arvelt, sest vabas õhkkonnas on mõned hammasrattad paremini haakuma saadud ja mõnest eelarvamusestki vabanetud? Ei tea, me ei ole seni veel mõõtnud, aga potentsiaali siin on.

Ma olen sellest perest kuulnud…
Kui alustate kolleegide huvide-soovide kuulamisest, võite kiirelt jõuda kokkuvõtteni „tahaks aidata otse abivajajat“. Erinevate uuringute tulemustes domineerib just see loomulik-inimlik soov – ma tunnen oma teost enim rahulolu, kui mul on võimalik kohe selle mõju näha. Väike pähkel võib olla aga, kuidas reaalselt leida see laps, suurpere või erivajadustega inimene, talle delikaatselt läheneda ja olla päriselt üheks päevaks abiks?

Lihtsamaks teeb ülesande, kui kolleegidel on juba tuttavaid abivajajaid või on kindlalt toimivad kontaktid nendeni jõudmiseks. Teame näiteid, kus minnakse appi korrastama kolleegi kodukülas, suurpere hoovi ja elamist või tehakse ära igapäevaselt abi vajava inimese talvepuud. Otse kontakti asudes tuleks aga olla valmis ka pikemateks läbirääkimisteks või äraütlevaks vastuseks – kõik ei soovigi oma hoovile võõrast abi või võtab selle mõttega harjumine veidi rohkem aega kui paar vahetatud meili-telefonikõnet.

Vahetut teavet omamata jõutakse üksikute vanainimeste aknaid pesema ka läbi sotsiaaltöötaja või Tallinnas näiteks vabatahtlikke vahendava heategevusorganisatsiooni Serve the City. Nii jääb esmane läbirääkimine ja kontaktide jagamine vahendaja peale, mis hoiab veidi korraldaja aega kokku ja tundub pealtnäha päris hea lahendus. Siiski tasub vahendajaga ja tunnetuse järgi ka kohapeal abivajajaga soovid-vajadused (topelt) üle rääkida, et vältida teis(t)e inimes(t)e privaattsooni sisenemisest tekkida võivaid arusaamatusi.

Kuidas koer saab arsti juurde?
Võttes ainest Urmo Kübara kunagisest heategevusteemat hästi avanud artiklist: kuidas üks abivajav laps peaks saama psühholoogi jutule või koer arstile vaktsiinisüsti saama, kui mõni täiskasvanu appi ei tuleks? Ja kui abistaja teeb seda juba pühendunult ja igapäevaselt ning suudab kaasata ka teisi, siis tekkinud organisatsioon võib abivajavaid lõpuks palju tulemuslikumalt ja pikaajalisemalt aidata, kui üks tore ja südamlik, aga siiski ühekordne n-ö pühapäeva heategu. Ehk päris luust-lihast abivajajateni võib jõuda ka läbi organisatsioonide, millest osadel on täiesti olemas vabatahtlike kaasamiseks toimivad-läbiproovitud päevased või muus vormis mudelid.

Kuna meil Swedbankis on organisatsioonidega koostöökogemusi juba üle kümne aasta, vaatame rakendust otsides tihti mõne senise või uue partneri poole. Tuntumad näited on siin liituda Toidupanga toidukogumispäevadega, looduskalendri järgi käivate Eestimaa Looduse Fondi talgupäevadega, Pardirallil või muudel lapsi-peresid abistavatel (suur)üritustel käed vabatahtlikuna külge lüüa. Ja kuigi loomade varjupaikades üle Eesti saab aeg-ajalt vaja ette võtta suuremaid puuride korrastusi, siis tasub ka nendega aegsasti kontakti võtta – headel (suve)aegadel on jalutatavaid loomi hoopis olematul hulgal või on mõni teine toimekas tiim juba puuride ülevärvimisega sellel aastal teist ette jõudnud.

Kui konkreetsed pakkumised ajaliselt või muudel põhjustel ei sobi, tasub huvipakkuva organisatsiooniga läbirääkimistesse asuda, kas saaks algatada just teile sobivat koostööprojekti? 2016. aasta suve üks inspireerivamaid näiteid oli meil privaatpanganduse koostöö Minu Unistuste Päevaga, kui meie paarikümne töötaja abiga sai korraldatud kolm individuaalset unistuste päeva ja kolm perepäeva raskesti/krooniliselt haigetele lastele ja nende peredele. Kuigi esmapilgul oli see ka organisatsiooni jaoks suuremat sorti valmistumine (ikkagi tuttavaks saada ja oma tegemistega kurssi viia suurema klassitäie jagu uusi vabatahtlikke!), siis panustajate energia, uued mõtted ning ka pro bono kokkulepped kampa kutsutud erinevaid teenuseid pakkuvate ettevõtetega töid organisatsioonile kuhjaga kogemusi tagasi. Rääkimata julgusest proovida sarnast koostöövormi ka teiste ettevõtetega ning olla julgem nii ajalise kui rahalise küsimise-vastuvõtmisega tulevikus.

Kui tekkis huvi, siis organisatsioone tutvustavad ning ka konkreetsemaid pakkumisi vahendavad mitmed portaalid, mis oleme koondanud Abivajajate alalehele.

Ise mõeldud, hästi tehtud
Võib-olla on teie tiimis aga topeltenergiaga tõelised ärategemise vedajad? Tundke nad ära ja laske neil ära korraldada üks aastateo vääriline projekt! Näiteks meie pärnakad on juba kaks aastat Augustiunetuse raames püsti pannud heategevusliku rahakogumiskohviku. Kellele meeldib eelmisel päeval ennastunustavalt küpsetada, kellele kohvikut varavalges üles sättida, kes naudib enim klientidega suhtlemist ning parimate palade soovitamist, kellele sobib kohviku toimimist tagav taustal toimetamine – igaühele leidub sobiv roll ja hea korraldusega kõlab see kokku sama hästi kui üks tulemuslik kontori tööpäev. Kui rahaga saavad pankurid ka niisama igapäevaselt toimetada, siis sedalaadi tiimitööle annab hoo ikkagi väljavalitud heategevuslik eesmärk – meie Pärnu töötajad on kinkinud teenitud raha eest kohalikule muusikakoolile uusi pille, et veel rohkematel lastel oleks võimalik arendava tegevuseni jõuda.

Et siis ikkagi, mis sinu kolleege käivitab? On need pigem ettevõtte tegevussuunad või isiklikud eelistused? Uuri välja ja jõudu heateole!

Tekst: Ave Mellik, Swedbank